Täiuslik libedus

Alles see oli, kui uksest välja astudes tuli kõigepealt pilk suunata kõnniteele veendumaks, et libedusetõrje on tehtud. Vaid silmapilk ja võisidki leida end kõnniteelt lebamast. Kui asi lõppes lihtsalt ehmatusega läks teil hästi. Paljud kukkumised lõpevad aga hoopis raskemalt ning vajavad haiglaravi ja pikka taastumist. Järgnevalt kirjeldan kolme kõige ohtlikumat libeduse tekkimise viisi.

Must jää

Kui märjad teepinnad jäätuvad muutuvad nad libedaks. Sõiduteedel, kus liiklussagedus suur on jäätumiseoht möödas mõned tunnid pärast saju lõppu, kuna liiklus hakkab teed kuivatama. Lisaks puistatakse neid libeduse tekke vältimiseks erinevate kloriididega. Kõnniteedele aga niipalju ja kiiresti kloriide ei puistata ning niiskus sealt nii ruttu ei kuiva. Musta jääd tekib tüüpiliselt järgmiselt:

1.  Peale sajuala lõppu toimub teepindade külmenemine,

2. Kastepunktitemperatuur on teetemperatuurist kõrgemal ning niiskus kondenseerub teepinnale, kui teetemperatuur on plussis tekib kaste, langedes miinuskraadide poole jäätub sinna tekkinud niiskus.

Viimane on liiklejaile eriti ohtlik, kuna eriti öisel ja varahommikusel ajal tundub tee kuiv ning sademeid pole olnud. Musta jää olukorrad jäävad põhiliselt hilissügisesse ning varakevadesse.

Vesi jäätunud lume peal

Kui talv on juba alanud sünnib üks libedamaid olukordi järgnevalt – vihmasadu ja sulailm. Ehk teisisõnu kui lumikattega teedele sajab vett. Vesi ei sulata teepeal olevat lund, kuna külm maapind jahutab vee kiiresti null kraadini. Vesi jää peal on libedam kui must jää. Samasugune libedus tekib ka kui sademed algavad lumena, kuid sajulõpp muutub vesiseks. Lumi tallatakse teepeale kinni ning seejärel sajab sinna vesi.

Ja lõpuks täiuslik libedus

Erinevate testide näol, kus mõõdeti tee haardetegurit selgus, et libedamast libedaim olukord tekib, kui tekkinud jääle sajab õhuke kuiv lumekiht. Kui nii juhtus öösel, siis hommiku hämaruses tööle või kooli ruttavale jalakäijale on loodus seadnud väga ohtliku lõksu!

 

-Margus