Virmalised, Revontulet, Northern lights, Aurora Borealis, Ketun häntä ehk lihtsalt ilusal nähtusel mitu nime

Pimenevad sügisõhtud on hea aeg virmaliste jälgimiseks. Eelmisel pühapäeva öösel, kui taevas korraks selgines võis jälgida taeva võimsat vaatemängu ka meie laiuskraadidel. Aga kuidas virmalised ikkagi tekivad?

Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Virmalised ei ole ainult maakeral nähtav nähtus, vaid neid on võimalik näha, ka teistel meie päikesesüsteemi planeetidel. 

Järgneval pildil on näha virmalised Saturnil:

 (Pilt: NASA / Flickr)

Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal.

Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100–150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib küll mitte alati aga näha ka Eestis.

Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemine on tihedas seoses magnettormidega, sest mõlemat põhjustab päikesetuul.

Kirjutas: Margus Kehi

Kasutatud allikad: Wikipedia, Nasa, Flickr

3,867 total views, 2 views today